Korduma Kippuvad Küsimused
126 vastab teile
Alates käesoleva aasta esimesest päevast töötab üleriigiline
tasuta muretelefon 126. Muretelefonil vastajad on
omalaadsed doonorid, kes ei jaga heategevuse korras mitte
sooja, elustavat verd, vaid paar korda kuu jooksul
hingesoojust ja päästvat emotsionaalset tuge.
Et see nii on, selles on veendunud tuhanded helistajad, kes
on juba viie kuu jooksul oma hingesaladusi meile usaldanud.
Murekõnedele vastavad sobivate isiksuslike omadustega
spetsiaalse koolituse saanud vabatahtlikud.
Alljärgnevates ridades teeme erandi, me ei paku
emotsionaalset tuge. Küsimuste-vastuste vormis pakume
hoopis intellektuaalset tuge neile, kes numbrit 126 ei ole
mitte kunagi valinud ja arvavad enesekindlalt, et selleks ei
tekigi neil vajadust.
Tegime juhusliku valiku küsimustest ja arvamustest, mida on
esitanud meile töökohtumistel erineva tasandi ametnikud
ning ajakirjanikud.
Ka tänastes vastustes jääme kindlaks oma töö
põhiprintsiibile, anonüümsusele.
Heategevuse korras (töötasu saamata) abistajaid ei
leidu tänapäeva Eestis.
Niisugusesse eksiarvamusesse võiks suhtuda rahulikult kui
seda ei väljendaks sotsiaalvaldkonna riigiametnik. Kogu
126 murekõnedele vastajate töö on rajatud heategevuse
printsiibile. Tallinna usaldustelefon avaldas paaril korral
kuulutusi uute vabatahtlike vastajate leidmiseks. Laekus üle
30 pakkumise neilt, kes on nõus toetama kaasinimest tema
hingemuredes. Mida ikkagi näitab ülaltoodud ametniku
arvamus? Kas elust võõrdumist või isiklikku eetilist rikutust?
Milleks on Teile vaja mitusada vabatahtlikku, võiks
ju võtta tööle 5-6 palgalist töötajat, kes vastaks
murekõnedele?
Alustasin oma mõtteavaldust võrreldes murekõnedele
vastaja tööd doonorlusega. Kas olete kohanud doonorit,
kes loovutaks verd 5 tööpäeva nädalas, 11 kuud järjest
ning peale korralist puhkust täidaks jälle viljakalt oma
ülesandeid? Asjatundmatu oponent vaidleks vastu, et
murekõnedele vastaja ju ainult räägib, sellega peaks
koolitatud inimene edukalt hakkama saama. Eks saabki
edukalt hakkama??.mõned päevad, siis vajab ta ise abi,
sest läbipõlemine on garanteeritud.
Tekkinud olukord on kurioosne, sest kogu Eestit
hõlmaval usaldustelefonil ei ole murekõnedele
vastajaid, vaid kasutatakse projektiga liitunud
maakondlike telefonide vabatahtlikke.
Lugupeetud ajakirjanik, kes selle mõtte avaldas, on väga
õigesti saanud aru vabatahtlike vastajate kaasamise
põhimõttest. Kui kirjutati alla kolmepoolne ühiste
kavatsuste protokoll (Sotsiaalministeerium, Assotsiatsioon
USALDUS ning AS Eesti Telefon), siis oligi ette nähtud, et
lühinumbri murekõnedele vastajateks on piirkondlike
usaldustelefonide vastajad, kes töötavad 126
valvekordades.
Meile jääb arusaamatuks, millised on muretelefoni
126 eelised võrreldes seniste maakondades töötavate
"pikkade" usaldustelefoni numbritega?
Eeliseid on palju. Neist tähtsamad on: 1)kergesti
meeldejääv; 2)helistajale tasuta; 3)anonüümne.
Anonüümsuse kohta lisan veel paar olulist täpsustust. Ka
seniste "pikkade" usaldustelefonide kasutamine on
anonüümne, ei küsita helistaja nime ega muid isikuandmeid.
Kahjuks on aga maakondliku telefoni kasutamisel
tõenäosus suurem, et vastajaks on oma naabrimees või
lähedane tuttav. Ja veel, 126 lähtub oma eetilistes
põhimõtetes rahvusvahelise organisatsiooni (IFOTES)
normides, mis välistab laekunud privaatinfo avaldamise.
Kahjuks on nii mõnigi Eestis töötav kriisitelefon
põhikirjaliselt sidunud ennast isikuandmete avaldamise
kohustusega.
Mina olen nii tugev, et saan ise oma probleemidega
hakkama, muretelefonile küll helistama ei hakka!
Loomulikult on see kiiduväärt, et leidub elus hästi
edasijõudvaid ja toimetulevaid inimesi. Siiski ei maksaks
unustada kõnekäändu: Ära ütle mitte iialgi, "mitte iialgi"!
Praktika on tõe mõõt, tõde on aga see, et muretelefonile
helistajatest nii mõnigi on alustanud oma pihtimust sõnadega:
"Ma ei oleks mitte kunagi uskunud, et helistan teile. Täna
aga tunnen, et vajan usaldusväärset vestluskaaslast".
Kes on olnud need, kes nõnda on alustanud? Võiks öelda,
et läbilõige ühiskonnast. Mehed ja naised, materiaalselt
edukad ja vähemedukad, noored ja vanad ning tuntud ja
vähemtuntud inimesed. Siit ka järeldus: murekoormad ei
liigu mitte eelkõige ühiskonna alamkihtides vaid nende tee
on ettearvamatu ja võib jõuda ükskõik kelleni iganes.
Muretelefon on nagu päästepaat ühiskonnas.
Ükski laev ei lähe merele ilma päästepaadita Niipalju siis
enesekindlusest ja "stabiilsest" maailmast.
Inimene, kes helistab muretelefonile, on psüühiliselt
nõrk.
Asi ei ole sugugi nõrkuses või saamatuses. Kui probleem
puudutab kedagi isiklikult, siis ei tarvitse ka kõige teravam
mõistus jääda hinnangutes objektiivseks. Küll võib aga
vestlus sõltumatu kuulajaga maandada emotsioone või
pakkuda uusi lahendusvariante. Usaldustelefoni poole
pöördumine ei ole isiksuse nõrkuse tunnus, vaid hoopis
tugevuse ilming.
Probleemi tunnistamine endale ja selle väljarääkimine
eeldavad ikkagi seesmist tugevust, julgust ja otsustusvõimet.
Kes on need inimesed, kelle arvamusi arvestate?
Oma töösuundi arutame Assotsiatsiooni USALDUS juurde
loodud nõukoj liikmetega. Nõukotta kuuluvad
meditsiinidoktor, psühhiaatriaprofessor Airi Värnik,
psühholoogiadoktor, psühholoogiaprofessor Peeter Tulviste
ja doktor h.c.Jaan Kiivit
Mõistvust ja päikest teie südamesse!
Urmas Roos 02.06.2000.
|
|
Pressiruum
