Ajalugu
Eesti hingeabi assotsiatsiooni
USALDUS
ajaloost
Igas ühiskonnas leidub alati inimesi, kellel on muresid. Sõltuvalt mure suurusest ja ajalisest
kestvusest on muredega koormatud inimene vähem või rohkem psüühilises pinges, stressis.
Talumatuks muutunud psüühiline pinge võib viia lõpuks suitsiidini (enesetapuni), seda tõendab
veenvalt suitsiidide põhjuste analüüs.
Üks võimalus stressi maandamiseks on oma probleemidest ning muredest õigeaegne rääkimine.
Mõistev vestluskaaslane võib anda soovitusi olukorra muutmiseks. Ei ole sugugi harvad ka
juhtumid, kui piisab ainult inimese ärakuulamisest, ning tema kui isiksuse aktsepteerimisest, et
saada psüühilist tuge. Paljudel juhtudel on mugavam rääkida oma hingesaladustest võõrale
inimesele ning jääda anonüümseks ja nähtamatuks. Hästi sobib sellisel juhul telefonivestlus.
Niisuguseid kuulamis-nõustamistelefone tuntakse maailmapraktikas juba ammu. Neid
nimetatakse mitmeti. Eestis on nende tähistamiseks tuntuks saanud
mõiste: USALDUSTELEFON
Esimene usaldustelefon Eestis alustas tööd Tallinnas 1.jaanuaril, 1988. Murekõnesid võttis
vastu telefon 44-44-44 (alates 1995.a.telef. 6-44-44-44).
Miks loodi esimene usaldustelefon just 1988.a.? Võib öelda, et tänu perestroikale ja
karskusliikumisele. Enne Tallinna usaldustelefoni sündi on teada vähemalt 2 usaldustelefoni
loomise katset.
Usaldustelefoni püüdsid avada doktor Airi Värnik ning psühholoog Tõnu Ots, kumbki
iseseisvalt. Alati leidsid aga ametnikud mõne takistuse, et usaldustelefoni sündi nurjata.
Viidati sobivate ruumide-, sidetehniliste võimaluste- ja palgafondi puudumisele. Tegelik
põhjus oli aga hoopis teine. Kusagil lihtsalt kardeti (põhjendatult), et helistajad võivad
avaldada usalduskõnedes poliitilisi hinnanguid ühe või teise elunähtuse või EKP liidri kohta.
Usaldustelefon võib neist arvamustest teha statistilisi üldistusi ning avalikel esinemistel seda
välja öelda. Niisugust infoleket oli loomulikult kõige sobivam ennetada usaldustelefoni sünni
takistamisega.
Tallinna Usaldustelefon sündis kõikide vastuseisude kiuste Vabariikliku Karskusühingu
toetusel. Samas oleks aga ekslik pidada Karskusühingu juhtkonda Usaldustelefoni loomise
mõtte algatajaks.
Karskuspropaganda oli oma praktilises teostuses rahva seas ebapopulaarne. Karskusjuhtidele
oli hädasti vaja oma imidzi tõstmiseks mõnda heategevat, laia kõlapinda leidvat projekti,
usaldustelefoni idee toetamine oli selleks kahtlemata parim võimalus.
Usaldustelefoni tegelikuks rajajaks oli psühholoog Enno Selirand koos initsiatiivgrupiga: Härmo
Saarm, Astrid Neeme, Ilmar Ebber, Urmas Roos, Airi Värnik, Mart Marpuu, Ruve Sank ja Tõnu
Ots. Esimesena sündis Tallinna Usaldustelefon, mis alustas tööd 01.01.1998.a.
Tallinna Usaldustelefoni initsiatiivil algas usaldustelefonide loomine ka teistes linnades.
1988.aasta lõpuks töötasid usaldustelefonid Pärnus, Tartus ja Viljandis.
1990.aasta esimeseks aprilliks oli aga juba kogu Eesti kaetud Usaldustelefonide võrguga.
Telefonide
omavahelist tööd koordineeris endiselt Tallinna Usaldustelefon. Korraldati ühisõppusi ning
ühtlustati töö metoodikat.
25.oktoobril, 1990.aastal ühinesid Tallinna Usaldustelefoni initsiatiivil loodud usaldustelefonid
hingeabi assotsiatsiooniks "Usaldus", presidendiks valiti Enno Selirand.
Assotsiatsioon Usaldus on ka rahvusvahelise vältimatu telefoniabi föderatsiooni IFOTES liige.
Vaadates ajas tagasi, võib öelda, et nii Tallinna Usaldustelefoni, kui ka Assotsiatsiooni
Usaldus, tähtsus on olnud märgatavalt laiem, kui ainult usaldustelefoni teenuste pakkumine.
Tallinna Usaldustelefoni taga peituv meeskond oli see, kes enne Eesti
Iseseisvusdeklaratsiooni väljakuulutamist 16.novembril, 1988.aastal kutsus eestlasi
kirikutesse ja korraldas koos luteri usu kirikuga üle-eestilise palve, et ülemnõukogu koosseis
leiaks üksmeele ning rahva vaimujõud aitaks välja rabeleda Moskva haardest. üleskutse leidis
vastukaja, kirikud olid rahvast tulvil.
Tallinna Usaldustelefoni kaudu taaselustati hingedepäeva traditsioon ning tuhandetel haudadel
süüdati küünlaid elust lahkunute mälestuseks.
Usaldustelefon püüdis taastada ka inimeste sidet kirikuga, mis nõukogude okupatsiooniga oli
vägivaldselt purustatud. Kindlal nädalapäeval vastas usaldustelefoni numbril kirikuõpetaja.
Mitte selleks, et teha religioosset propagandat, vaid, et vastata helistajate küsimustele. See oli
paljudele ainus võimalus saada oma küsimustele vastuseid, kuna kirikus häbeneti käia.
Eesti iseseisvumise käigus kasvasid pinged siin elavate eestlaste ja venelaste vahel. Eesti ja
vene kogukonna vahelisi pingeid püüdsime leevendada venekeelse usaldustelefoni avamisega
Tallinnas. Kõige raskematel poliitilise kriisi päevadel olid mitmed assotsiatsiooni
usaldustelefonid avatud kogu ööpäeva, et võimaldada helistajatel oma emotsionaalseid pingeid
välja elada ning sisendada optimismi.
Usaldustelefonid ei piirdunud ainult helistajate murede kuulamisega. Töötati välja küsimustik
ning metoodika usalduskõnede statistiliseks töötluseks, et selgitada välja sotsiaalse elu
valupunkte.
15.oktoobril,1988. aastal toimus Viljandis I vabariiklik usaldustelefonide konsultantide
seminar-kokkutulek. Seal võeti vastu pöördumine tollasele ENSV Ministrite Nõukogu
esimehele ning EKP KK ideoloogiasekretärile, kus toonitati vajadust arendada välja riiklikul
toetusel töötav ning abivajajale tasuta kriisiabi teenuste süsteem. Pöördumisele lisati ka
Tallinna Usaldustelefoni 6 töökuu usalduskõnede problemaatika statistiline üldistus.
Usaldustelefoni konsultantide väljaõppe korraldamine oli lahutamatu osa usaldustelefonide
ajaloost. Ükski õppeasutus ei koolita usaldustelefoni konsultante. Kursuse kava koostas
assotsiatsioon ise ning valis lektorid. Oma kogemusi käisid meile jagamas Eesti spetsialistid
ning kolleegid Helsingist, Leningradist, Moskvast ja mujalt. Aastatel 1988 - 1991 toimus
Eestis 2 rahvusvahelist koolitusseminari ning mitu vabariiklikku.
Eesti Usaldustelefonide ajalugu on saatnud krooniline rahaliste võimaluste äärmine piiratus.
Põhiliselt on tegevust finantseeritud firmade nappidest sponsortoetustest. Riiklikust või
kohalikust eelarvest on saadud episoodilist rahalist abi. Mitmed meie assotsiatsiooni
usaldustelefonid on eksistentsiaalses võitluses kaotajaks jäänud ning tänaseks oma tegevuse
peatanud.
Assotsiatsioon on oma tegevusega kinnistanud eesti rahva teadvuses mõiste usaldustelefon.
Kui tegevuse alguses oli vajalik sponsorrahasid paludes pikalt ja põhjalikult selgitada, mida
tähendab usaldustelefon, siis nüüd ei tarvitse seda enam teha.
Fakt, et enamus assotsiatsiooni usaldustelefone on kõikidele raskustele vaatamata püsima
jäänud, näitab, et leidub inimesi, kes vaevuvad kaaskodaniku muresid kuulama ning leidub ka
heategevuse toetajaid. See võib aja jooksul kujundada uue mentaliteedi - prestiizikas on
toetada hingeabile suunatud heategevust.
Nähtavasti soosib kaudselt heategevuse toetamist ka turumajandus ise. Ei ole harvad
juhtumid, kui usaldustelefonil helistab endine edukas ärimees, kes on ootamatult
pankrotistunud. Nii mõnigi aktsiaseltsi omanik teeb võibolla rahaülekande alateadlikust hirmust
tuleviku ees.
Lisaks assotsiatsiooni "Usaldus" usaldustelefonidele töötab Eestis nüüdseks mitmeid hingeabi
andvaid telefone. Reeglina annavad ka need tasuta psühholoogilist abi.
22.09.1999.a. algas Assotsiatsiooni USALDUS ajaloos uus periood. Sotsiaalministeeriun, AS
Eesti Telefon ja Assotsiatsioon USALDUS kirjutasid alla kolmepoolsele ühiste kavatsuste
protokollile, millega muutus reaalseks aastatepikkuse idee realiseerimine - avada üleriigiline
tasuta lühivalikul töötav muretelefon.
Muretelefon (usaldustelefon) 126 alustas tööd 01.01.2000.a.
Tähelepanekuid ja üldistusi Assotsiatsiooni USALDUS ajaloost:
1.Telefonivestluses antav abi on erilaadne abi vorm, mis ei ole paljudel juhtudel asendatav
silmsides toimuva konsultatiivse vastuvõtuga (kiire kättesaadavus; võimalus jääda 100%
anonüümseks; ka kõige häbelikumadki abivajajad julgevad rääkida oma hingesaladustest).
2.Inimene, kes teeb otsuse töötada usaldustelefonis, peab endale selgelt aru andma, et see töö
on ränkraske. Ta peab suutma vastu seista helistajate suitsiidimõtetele. Peab olema tolerantne
kõneldes narkomaaniga, alkohoolikuga, vaimuhaigega, ka võibolla inimesega, kes on äsja mõrva
toime pannud ning teatab sellest, et järgnevalt ise suitsiid sooritada. Ta peab seisma kõikide
elust kurnatute ja vaevatute eest ning püüdma neid mõista. Ta peab jagama inimlikku armastust
ka neile, keda mitte keegi ei suuda enam armastada. See töö on emotsionaalselt kurnav ning
mitte kõigile sobiv.
3.Usaldustelefoni järgi on sotsiaalne nõudlus (mitte kõigil abivajajatel ei ole majanduslikel
põhjustel võimalik minna psühholoogi tasulisele vastuvõtule ning mitte kõigist probleemidest ei
soovita rääkida silmsides).
4.Usaldustelefonist on maksimaalne kasu siis, kui ei piirduta ainult telefonivestlustega.
Helistajate mureproblemaatika statistiline töötlus annab tagasisidet sotsiaalse elu
valupunktidest. Usaldustelefon teeb koostööd teiste organisatsioonidega ja projektidega, kui
helistaja mureprobleem on komplitseeritud ning nõuab põhjalikumat käsitlust.
5.Telefonitöötajate väljaõppe korraldamisel peab arvestama, et ei või üle võtta automaatselt
mõne teise välisriigi psühholoogiateenistuse töökogemusi ja koolitusprogrammi, sest
ühiskondade sotsiaalsed taustad võivad olla liialt erinevad.
Urmas Roos.
10.02.2000.
|
|
Assotsiatsioon Usaldus
